Sunday 28 November 2010

Meie Eesti 2018

Mõni aeg tagasi helistas minule Priit Põldmäe ja kutsus osalema mõttetalgutel. Ütlesin ausalt, et "lobisemise üritustele" mina ei tahaks minna. Aga kuna kutsujaks oli ka minu poolt austatud Henn Pärn siis läksin kohale.


27. novembril toimusid Kasvuvisiooni ja Arengufondi mõttetalgud:
http://www.arengufond.ee/events/event1827/




Loe lisa kommentaarides.

4 comments:

  1. Oli rõõm näha Rae valla aktiivseid inimesi - Margus Vain, Ivar Liivamägi, Raivo Uukkivi ja mõned tuttavad näod veel.

    Arutelu toimus laudkondades. Ise olin "Ühiskonna väärtused" lauas koos huvitavate inimestega, eriti rõõmustas et nende seas olid Henn Pärn, Jüri Tümanok ja Iivi-Anna Masso. Autelu oli huvitav ja mingi tulemuseni jõudsime ka. Päeva tulemus oli aga... väga murettekitav. Miks?

    Iga laudkond pakkus omalt poolt välja visiooni:
    1. Mis on täna ühiskonnas seda mida peame kindlasti säilitama?
    2. Mis on see millest peaksime lahti saama?
    3. Mida me selleks peame tegema?

    Meie jõudsime arusaamisele et suur ühiskonna häda on seotud inimeste umbusuga oma võimesse midagi muuta ja sellest tuleneva ükskõiksusega ühiskonna asjade suhtes. Me nõustusime ekspertide poolt pakutud tulevikuvisiooniga kuid ühe põhimõttelise muudatusega. Eksperdide pakutud loogika oli sellinne:

    ÜHISKOND on aastal 2018:
    Kaasav ja koostööd väärtustav ühiskond ning
    iga isikut toetav väärtussüsteem. Avatud
    hoiak uue ja harjumuspärasest erineva suhtes.
    Rahvuslikud, klassilised ja muud barjäärid ei
    takista suhtlemist, inimesi hinnatakse nende
    panuse, mitte positsiooni või tausta järgi.
    Nõrgemaid aidatakse.

    Ehk siis - milline on ühiskond, selline on ka inimene. Jõudsime arvamusele et see ei toimi. Meie loogika oli järmine:
    Kui muutub iga inimene siis muutub ka ühiskond. Sõnastasime visiooni järgnevalt:

    Iga INIMENE on kaasav ja koostööd väärtustav ning sellega loob igat isikut toetava ühiskonna väärtussüsteemi. INIMESEL on avatud
    hoiak uue ja harjumuspärasest erineva suhtes.
    Rahvuslikud, klassilised ja muud barjäärid ei
    takista suhtlemist, inimesi hinnatakse nende
    TEGUDE, mitte positsiooni või tausta järgi.
    IGA INIMENE aitab nõrgemaid.

    Samad sõnad, kuid selle asemel et "las ühiskond midagi teeb" panime rõhu sellele et iga inimene küsib "Mida mina saan teha?"

    Oli ka muid mõtteid ja ettepanekuid.
    Seejärel riputati kõik ettepanekud seinale ja kõik hääletasid teiste ettepankute üle. Mõned meie mõtted said suure toetuse kuid ülalkirjeldatu - MITTE ÜHTEGI! Kui me nägime lõpus ka karti üle-Eestilistest võtmesõnadest (üks sõna mis on ühiskonnale kõige tähtsam), siis pettumus oli veelgi suurem:

    Vaadake kaarti - sellel on kirjas sõnad mis on UNISTUSTE ja SOOVIDE valdkonnast. Ja mitte ühtegi mis oleks ENDASTANDEV ja VÄÄRTUSTLOOV. Kas tõesti inimesed ainult unistavad ja loodavad et KEEGI TEINE muudaks elu paremaks, mitte NEMAD ISE?

    PS. Minu võtmesõnaks oli TÖÖKAS. Paisab et sarnaselt mõtlejaid ei olnud üle terve Eesti kedagi. Good luck, Minu Eesti.

    ReplyDelete
  2. Jah, Jüri, ongi nii. Väga palju on inimesi, kes tahavad kõigile teistele ette öelda, mida peaks tegema, aga vähe on neid, kes võtavad ka midagi teha.
    Mõttetalgute ümarlauadadele tulevad ennekõike ütlejad ja see on tegiajte viga. Tegiajd ei näe, et vahel on vaja ka asajdest rääkida, vaid peavad seda ajaraiskamiseks. (Ma ise ei leidnud aega, kuna sõidan 10-ks päevaks ära ja palju asju oli vaj akorda ajada enne sõitu.)
    Selles ütlemises-tegemsies on mingi vasakpoolsuse-parempoolsuse telg. Vasakpoolsed tihti kuulutavad, mida kõike on vaja teha, annavad märku, et kui saaks, siis teeks. Aga teha suudavad vaid seda ja niikaua, kui selleks keegi teine vahendeid on kogunud. Paljud ilusad lubadused jäävadki neil tegemata.
    Tegija olla ei ole lihtne, sest ütlejad hakkavad kohe vinguma ja kritiseerima. Ikka, et kellele liiga tehakse ja kui valesti kõike tehakse ning tihti ka, et tegija on loll jne.

    Mulle Sinu laudkonna mõtted meeldisid ja töökus selle juures samuti. See ei aseta vastutust inimesest eemale, vaid ütleb selgelt, et koos vastutades on võimalik saavutada ka tulemusi.
    Agu Laius (logisin teise e-maili all sisse.)

    ReplyDelete
  3. Tere, Jüri!

    Tore et osalesid! Selleks et teada kuhu ühiselt minna, on vaja kokkuleppida ja mõttetalgud minumelest nutikas võimalus.

    Me teeme suurt asja, hulga inimestega, perspektiiv kaugel. Sestap paratamatu et lõpptulemus ei ole ühtlane või tõlgendame erinevalt.
    Kuid innustagu see meid edasi töötama ja parimat vormi leidma, vajadusel taas kokku tulema - oma maailmamuutvate mõtete teoks saamise nimel. Julge algatusvõimeline kodanik on väärtus, kellest hakkavad asjad juhtuma.

    Minumeelest olite õigel teel, suurel visiooni kaardil justnimelt VÄÄRTUSED: avatud, julge, nutikas, haritud...

    Kommentaariks hääletamisele - väga palju olenes sõnastusest, tegevuse iseloomustuse täpsusest. Oli ju vastamisi vaid inimene ja tekst.
    Ma arvan õppisime kõik ja läheme edasi sest mõttejõudu pole meil ülearu. Tehkem koostööd!

    Ivar

    ReplyDelete
  4. Nõus, Ivar. Palju oleneb sõnastusest. Meie ei suutnud oma sõnumit parimal moel kommunikeerida, kuigi see on ju minu eriala. Soovisime loobuda loosungitest ja keskendusime sisule. Paraku see tuli soovitust pikem ja isegi selles väga kvaliteetses seltskonnas hääletati just lihtsate ja lühikeste loosungite poolt.

    Tore oli arutada asju meeldivate inimestega aga ühiskonnale on sellest kasu samavähe kui AIDSihaigele pipraplaastrist.

    ReplyDelete